Volbriöö sosinad

Seal, kus metsad end varjavad,
ja tuuled tasa karjatavad,
küünlaleek seab salaja,
loitsu, mis öösel ärkab taas.

Refrään:
Sammud kostavad tühjas vees,
hääled hõljuvad puude sees.
Kuula Volbriöö sosinaid
udu sees ja varjupääl,
külmad sõrmed puudutavad,
kaotad end vaikuses sääl.
Kuula sosinaid, kuula sosinaid...

Hämardunud silmapaarid,
kõikjal hõljuvad need varjud,
hõbedane suits ja kivi,
märgivad õhtu viimset piiri.

Ref.:

Kuuvalguse keerdus raja all,
karjub aeg, ise vaikselt hall,
katkised kellad öös kõlavad,
nõiad salmidesse põimuvad.

Ref.: