Euroopa vaikne, vaikne jälle...

Sõnade autor: Sándor Petőfi (1849); Tölge: Ellen Niit

Euroopa vaikne vaikne jälle,
ei vooga ülestõusud siin.
Euroopa vaikib - häbi talle! –
et priiust võidule ei vii.

Meid arad rahvad jätsid maha,
on ungarlased ikka veos:
nüüd teiste randmeil kõlksub ahel,
mõõk heliseb vaid meie peos.

Kas sellest meelt me heitma peame
kas kandma mõtteid mureseid ?
Ei vastupidi, seda teame,
see peab just vaimustama meid.

See ülendagu meie hingi,
et tõrvikud me oleme.
Kui kõik on unes ümberringi,
me pimeduses põleme.

Kui valguskiiri me ei saadaks,
kui sünges öös ei näeks noid silm,
siis taevas nii sest aru saadaks,
et hävinenud on maailm.

Me peale priius, vaata hetkki,
kas näed, su rahvas oleme:
hirm teistel anda silmavettki,
verd sulle ohvriks toome me.

Või kas ehk rohkem veel on vaja
su õnnistuseks miskit muud!
Sel karmil, truudusetul ajal,
me olnud sulle ainsad truud!